Ja jälle võtame kokku tänavust, täname ja mõtleme uuele hooajale!

Pikemalt sisse juhatamata – sügis on käes! Mitte enam pelgalt selline sügisene hommikune kargus ja natuke värvirõõmu lehtedes, vaid ikka selline korralik, päris sügis millest tavapäraselt väga lugu ei peeta. Minu jaoks on tal omad võlud – kindlalt on rohkem endale aega, kindlalt on ka ega mõelda, plaani pidada. Et loov olla, peab olema nö. igavat aega :). Ja üldse mitte väheoluline pole see, et väljas on pime! Minu jaoks pimedus on kui pehme süli, eriti magamise mõistes. Linna igavesed tuled väsitavad ja äratavad.

Vot selline pimedus 11.10.2026 kell 20:04. Ei näe sõrmegi suhu pista ja tegelikult on võimalik ka puuga põkkuda. Mis ei tähenda, et ma metsas koertega õhtust või varahommikust ringi tehes pimesi mööda põõsaid rabistan, ei ei. Meil on omad valgusallikad kaasas. Aga ülemäära õue ma ei valgusta – metsas metsarahvas ja nendel õuevalgustusest sügav poogen. Mul ka.

Kuidas siis hooaeg läks? Lühike vastus – üldplaanis, hästi läks. Suve alguse vaates oli suve teine pool pisut murettekitav, vähem oli tavapäraseid pikemaid broneeringuid Kesk-Euroopa klientidelt Saadumäele ja ausalt öelda, neid väga juurde ei tulnudki. Nende pikemate bronnide asemel tuli siis pisut lühemaid ja natuke võimlesin hindadega ka ja lõpptulemuseks meil mingeid erilisi lünkasid ei jäänudki. Kuna mul olid ka abikäed saadaval kogu suve, ma ei pidanud kasutama oma varaventiili ehk seda, et panen midagi kinni (müügist ära) kuna oma väsimus on liiga suur. Ka saime jooksvad tehnilised probleemid lahendatult jooksvalt, murud – niidud niidetud nii nagu ma plaanisin, pesud veetud jne. Kaks inimest on ikkagi kaks inimest. Mitte üks inimene, kes pingutab kõigest väest. Ja ilmselgelt mul oli ka sel aastal aega ja (hinge)jõudu suhelda mu külalistega rohkem, sest Kotka Bookingu Review oli ikka päris rõõmustav vaadata, see on 9,8. Kusjuures tuleb meeles pidada, et meil on siiski välikäimlad – mis siis, et igal majal oma, aga komposteeriv välikäimla on ikkagi vaid komposteeriv välikäimla. Ja üks ühine dushiruum kogu kompleksi peale ja sinna peab ka üle õe kõndima. Et mugavusi siin päris jalaga segada pole. Aga võib-olla räägib see number hoopis sellest, et siia jõudsid hoopis need inimesed, kellele loodus ja kestlikud läbimõeldud lahendused sobisid ja olid ootuspärased ja vähem oli Bookingu kiirscrollijaid ja viimase hetke odavpakkumiste otsijaid. Mul oli ka paar päris huvitavat külalist, eriti tänulik olen nendele kahele austraallasele, kes millegipärast otsustasid, et just Kotka talu on nende 2-nädalase Euroopa turnee ”day-off” koht. Kui kuulsin, kui tihe tegelikult nende kahenädalane Euroopa ”once in the lifetime” reis on, oskan olla ainult tänulik, et nad just siin planeerisid ette võtta aja maha, käisid saunas, sõid mu tehtud koduseid toite, chillisid niisama Kadagasäärel, sõitsid külavaheteedel jalgratastega ja käisid Mihkel Ranna Dendraariumis. Ja prouale istus musträstas pähe, täitsa ulme! Kusjuures, nad ei olnud autoga, vaid lennuk tõi Kuressaarde, giid peale Kaalit Kotkale ja mina hoolitsesin, et nad ka uuesti lennuki peale saaksid. Et Tallinnast Islandile jätkata. Siis ma tundsin, et äkki on ikka midagi hästi tehtud ka.

Mis veel on tore selle aasta tähelepanek, on see, et Kotka on üles leidnud kalamehed. Ka Läti kalamehed. Võiks öelda, et samu Läti külalisi nägin mitu korda suve jooksul. Mis on tore – tagasitulev külaline on eriti väärtuslik. See, et kalamehed siia on tee üles leidnud, pikendab Kotka hooaega ja annab julgust järgmiseks aastaks. Eks me organiseerisime neile kalapuhastuskoha koos valgustuse ja veega ka. Õnneks siin on selleks võimalus, kuna tegemist on ühe, maksimaalselt kahe seltskonnaga, mitte kalurikolhoosiga. Eks natuke ikka käeväänamist on ka olnud, kui päris aus olla. Siiski minu koduõu, mitte suvaline kämping. Päris lappama ei saa asjadel lasta minna.

Bookingus on Kotka 2027 ja Saadumäe 2027 juba täiesti olemas ja broneeritav ja näiteks I Land Sound aeg on meil mõlemas majas juba täis. Hindadega on ka nii, et üles ei kruvi, hulluks ei lähe, midagi pidi natuke korrigeerima kuna käibemaks on tulevikus juures ja elekter ka odavamaks ei lähe aga pigem panustan volüümile kui kõrgele hinnale.

Muude plaanidega on nii, et kavas on teha Kotka matkarada, see on igavesti põnev projekt ise-endale ja tegelikult ikka omaks tarbeks. Ehk kasutada ära need vanad metsateed mida veel leidub, omad piirisihid ja võibolla saaks ka ühe ühendava jalgraja läbitavaks. Teeks käänukohtadesse viidad, et pärast ei peaks külalisi naabrite juurest otsima :). Tore teistega jagada, kui on mida jagada. Ja selline vana mets võib nii ühele kui teisele päris huvitav kogemus olla. Täiesti jõukohane 2-3 kilomeetrit ja saab ka lühemalt. Paar pinki juurde ja ongi olemas.

Selliste plaanidega vaatan siis järgmisesse aastasse. Iga aasta on erisugune välja kujunenud, aga üldjuhul kui ajad oma asja korralikult, saad ka tulemust. Praegu aega teeme sügistöid õuede peal, pisut laiendame oma potipõllumajandust ja tegelikult piilun netist ka kasvuhoonet sest omakasvatatud tomat ja kurk külaliste hommikulaual on siiski parem valik kui Hollandi või Läti või Soome oma Coopi poest.

Lõppu mõned varasügisesed pildikesed ja näeme järgmine aasta!

Suveaeg Kotkal ja Saadumäel

Elu liigub omasoodu ja olemegi juba juuli alguses. Ilmataat on siin toonud küll igasugust vaheldust ja tundub, et pigem pole tegemist rahuliku taadiga vaid hoopis pöörase noorsandiga, kes hommikul ei tea, mis ta õhtul teeb. Et ühte päeva mahub nii äikesekõminat, päikesepaistet, natuke tormi ja temperatuurid vahelduvad ka. Ilma vaatame õunte pealt, mitte ei kuula ilmateatest sest läheb ikka nii kuidas läheb.

Kotka sai endale ühe töökäte paari juurde ja seda on ka igapäevaselt näha ja tunda. Mingeid pisiasjad, mille juures ma olen teadlikult silmi kinni pigistanud, saavad nüüd kiired lahendused, töid saab jagada ja pisut on olnud aega ka täitsa ise-enesele. Isegi kanuuga on jõudnud üle kolme aasta sõitu teha. Kahe majapidamise niitmised lähevad libedamalt. Kotka niitmised on küll minu oma pärusmaa – mul neid loodulikke poolniidetud alasid ja tagaõue elupaiku kus ma ise tahan majandada ega julge sinna meesterahvast lasta – niidab mu ”umbrohupõllud” muidu veel ära ja teeb äkki hoopis mingi ”inglise muru”. Ütleme nii, et minu mõistes roheline muru on ikka väga igav ja pigem ma võimlen nende eri niidualadega ja kirun tsipa vahel kui graafik pressib peale enne kui võtan roboti siia toimetama. Või lasen meesterahva niidukiga peale…

Kuidas meil siis külalistega on sel aastal? No väga lillepidu ei ole. Hakkama saame kindlasti, aga sellised tavapäraseid Kesk- ja Lääne-Euroopast tulijad sisuliselt sel hooajal vähemalt esialgu puuduvad ja kodumaise külalisega päris välja ei vea. Selle sõjanarratiiviga mida meedia üleval peab, turismi ei arenda ega ka isegi mitte ei pea üleval. Ja kindlasti Eesti üldine hinnafoon hakkab pisut kõrgevõitu olema mõeldes Leedu-Läti suunast tulijaid, olgugi et oma hinnataseme olen püüdnud mõoduka ja pigem soodsa hoida. Eks majutusi on ka iga nurga taga, mine ja orienteeru siis neis ja kindlasti praegu kõigile külalisi ei jagu. Küll aga on üllatuslikke väga kauge maa tagant tulijaid, siis teiselt poolt maakera stiilis ”meil on 2 nädalat puhkust, käime läbi tiheda ajakavaga Leedu-Läti-Eesti ja lendame ülehomme Tallinnast Islandile, aga me valisime sinu kodu, et olla siin sinu juures kaks ööd, süüa sama toitu mida sina sööd, käime ratastega natuke külavaheteedel sõitmas ja su paadirannas ujumas ja saunas ka ja lihtsalt oleme natuke ja puhkame ja homme lähme transferiga Kuressaarde lennuki peale”, siis oskan küll tänulik olla ja saan aru, et õiget asja teen. Ja ei olegi probleem, et Aitadel on komposteerivad välikäimlad nurga taga ja dush on ”shared feature”. Mis kipub vahel üllatusena tulema lähemalt tulijatele, kes kiiresti Bookingut kerivad, parimaid pakkumisi otsivad ega jaksa süveneda, mis kirjeldustes on kirja pandud. Ja siis teatavad hommikul, et ei käinud kempsus kuna oli öö oli pime. No vot. Maal ongi ööd pimedamad sest valgusrämps puudub. Olgu :).

Aga kuna suvi pole läbi ja isegi mitte poole peal, siis ütlen, et ikka rõõmsalt edasi, august on positiivselt üllatanud 2 viimast aastat (just Statistikaameti arhiivist vaatasin, kuidas mul varem on läinud), äkki üllatab ka sel aastal. Seega naudime hetke vabadusest, ka vihmastest päevadest, vaatame looduses ringi ja tunneme rõõmu sellest, mida on. Metsmaasikaid sai ka purki pandud – täiesti luksus ju!

Ilusat suve Sulle!

Kadri

Tere uus hooaeg 2026!

Aprilli keskpaigast läheb lahti!

Kevad on muidugi täis kevadtöid, suurpuhastust, hooldust ja kõike muud sellist telgitagust – suveks valmistumine viib oma aja. Talve on perenaine linnas tööl olles veetnud, seega tegevust maal on kuhjunud.

Saadumäe on valmis vastu võtma külalisi alates 16.4., sama moodi Kotka Uus Aidamaja. Maikuu on kalameestekuu ja neid on ka tulemas, mõlemasse majja.

Sel aastal hoiame uksed avatud septembri lõpuni, järkjärgult sulgedes suvisemat majutust. Saadumäed on võimalik broneerida kuni 11.10.

Olete oodatud!

Head teed, 2025 hooaeg!

Nii ta läbi saigi – 2025 hooaeg. No, Saadumäel on meil veel nädalavahetustel külalisi aga Kotkal teen juba sügisesi heakorratöid ja tõmban otsi kokku. Oma puhkus on oktoobris, pikendan suve soojal maal, hakkan ise turistiks, võtan aja korralikult maha, lükkan varbad sooja merre, kärutan üüriautoga piki arheoloogilisi nähtavusi ja loen raamatut.

Mis siis meelde jäi sellest suvest?

Palju head ja natuke mitte nii head. Külalisi käis piisavalt ja ise jõudsin ka järgi töödele. Kotkal rõhutus sel aastal kodumaine külaline ja ka külaline, kes viibis pikemalt, seadis ennast sisse, kokkas külalisköögis ja toimetas õuepeal. Kiirelt läbilipsajaid oli tavapärasest vähem. Mis on muidugi hea asi. Lätlasi ja leedulasi oli ka vähem kui eelnevatel aastatel. Tundub, et majutuskapatsiteeti on siiakanti korralikult juurde tulnud, kehvematel päevadel ei aitanud ka viimase hetke pakkumised. Bookingu pakkumised olid väga kirjud, majutuste hinnad stiilis 25 ja 2500 vahel. Ilmaga oli nii nagu oli, juunis ja juuli alguses kui veel ikka päris jahe oli, tuli päris palju kodumaiseid annuleeringuid. Kui ikka sajab ja on tormine, siis ikka jäädakse linnakoju. Kaugemalt tulijad on oma plaanid teinud ja neid niisama ei muuda. Aga kuna ma üksi toimetan, siis 100% täituvus ei ole ka eesmärk, vaid eesmärk on see, et inimestel oleks tore, mina ei katkeks töö all ära ja et hingamisruumi ka oleks.

Sel suvel oli mul Saadumäel abikätepaar ka, mõned tunnid nädalas. Kui ikkagi koristatavat pindala on 210 + 30 ruutu pluss õueala korrashoid ja aega on 5-6 tundi, siis ilma abita läbi ei saa. Ja oligi selline kätepaar, et paremat pole tahtagi. Aitäh, Kairi Tammiku talust! Järgmine aasta jälle!

Mis siis ei olnud hea? Hea ei olnud see, et ma ei saa jätkata Green Key märgisega kumbaski majas, lihtsalt majanduslik mõtlemine ei luba. Kui märgise hind vastab ca 1 nädalast kõrghooaja müügisissetulekut (ja neid nädalaid on kokku ca 5), siis on ta ilmselgelt liiga kallis sellisele 8 külaliskohta omavale soodsama hinnaklassi maamajutusele. Korda kaks, sest aadresse on ju 2. Green Key ei soostunud minu kompromissettepanekule, et ühendataks Saadumäe ja Kotka, kuna paberimajandus ju sama, prügimajandus sama, tegija sama – aga ei, see ei läinud mitte kohe. Kahju, et sellised märgised ja sertifikaadid valguvad sinna majutuskapatsiteedi elitaarsesse otsa. Võiks ikka pigem olla ”Roheline mõtlemine massidesse ja igapäeva”. Mis muidugi ei tähenda, et ma oma rohelist rida ei ajaks edasi. Ajan ikka :).

Järgmiseks aastaks on tiba muutust ka – broneeringute osas AirBnB jääb ära ja toimetan edasi ainult Bookinguga. Lihtsam ja selgem. Bookingus on hinnplaanid hallatavad, AirBnBs pigem mitte ja sellega oli liiga palju segadust. Ja Kotkal parendame suvekööki ja grillimajandust seal, sest sellel osutus päris palju kasutust olevat. Ja muud nipet näpet teeme ka, mis pigem telgitagustesse jääb ja mida siin reklaamima ei hakka.

Aga kindlasti jätkan 2026 tavapäraselt, Saadumäe alates aprilli keskpaigast, Kotka Uus Ait alates maist ja Aidatoad alates juunist – kuni septembri-oktoobrini!

Sügis käes!

Nii see suvi mööda tormas. Olgugi, et külalised siin pidevalt õhkavad midagi ”aja peatumisest”, siis mina seda peatumist väga ei täheldanud, pigem oli probleem, et ei jõua ise oma töödele järgi ja on kogu aeg mingi 15 minutit millegagi hiljaks jäänud… Minu suvise hingamise ja aja peatamise koht oli Kadaka säär hommikuti kui koertega mere ääres käisime, juba enne kukke ja koitu. Vahel ka keset päeva rahunemisaja võtmiseks. Kuni septembri lõpuni paljajalu läbi metsa jalutades tundsin end vägagi elus olevat. Päeva parim tund!

Tänulik olen hooajale igatahes. Suve lõpul saime sissesõidutee parandatud ja ühe muu suuremat raha nõudva parandusprojekti tehtud. Juuni tiksus müügiliselt pisut kergemalt ja juuli-august oli see aeg, kus erilist hingetõmbamise aega polnud ja ega ma saarelt ära ka ei käinud kui kaks korda ja need olid pikalt ette planeeritud asjad. Juuli oli sise- ja Balti turismi põhihooaeg ja augustis jõudsid kohale külalised Kesk- ja Lõuna-Euroopast. Hispaaniast tulijatega oli juttu, et miks ja kuidas ja tõsi see on, et nad tulid oma kuuma ilma eest pakku. Talveriided olid neil igaks juhuks kaasas :). Augustis ma eesti keeles eriti rääkida ei saanudki. Külalisi oli Hispaaniast, Itaaliast, Prantsusmaalt, Serbiast, Hollandist, Belgiast, Inglismaalt ja muidugi lähedamatest riikidest ka. Esimest korda ka Hiinast. Siin oli juba pisut kultuurilist põrkumist ka, aga saime hakkama.

Nüüd, oktoobri lõpul, sulgen tasapisi mõlemat maja talveks. Saadumäed saab teoorias rentida ka talvel, aga see on pigem erijuhtum ja kindlasti vajab läbimõtlemist ja -rääkimist, eriti lumist südatalve mõeldes. Kui just päris ennast hangedega ei taha muust maailmast ära eraldada :). Aga Kotka on ainult minule talvepesa ja rahunemise koht linnatööst mis mul juba oktoobris jälle peale hakkas. Eraldumise koht.

Mina armastan aasta-aegu ja ei saa aru, miks inimesed taga nutavad suve kahte kuud, kui tegelikult on sul 12 võrratut kuud, kaasa arvatud november. Lõpuks ometi võib end rahumeeli diivaninurka kerida ja Netflixist Witcherit vaadata. Või kududa. Või mida iganes teha, milleks kevadel-suvel-sügisel aega ei ole, sest üks töö ajab teist taga.

Kodus on ikka väga hea olla!

Ja all pilte 25.10.2024, arvan, et selle sügise viimasest kullavärvi päevast.

Rõõmsad uudised!

Alguseks selline juuli alguse pilt veel niitmata looduslikust heinamaast kus õitsejana domineerib sigur (Cichorium intybus).

Aga nüüd nende rõõmusõnumite juurde!

Eile sain meili teada-andega, et Saadumäe sai atesteeritud Green Key ökosertifikaadiga. See käis päris kähku – audiitor käis Saadumäel 17.juunil ja lõpptulemus tuli eile, ehk protsess viis aega 2 nädalat.

Saadumäe saamine Green Key vääriliseks oli tegelikult päris lihtne. Teadsin ju juba eelmine aasta, et seda märgist soovin taotleda ka Saadumäele ja kuna Kotkal tegin protsessi läbi juba varem, siis väga suuri muresid ei olnud. Veesäästlikud on nii kõik kraanid, wc-potid kui ka dush, saunavesi soojeneb selle sama kuumusega mis kerisest tuleb, vihmavett kogutakse, külalisele on loodud võimalused sorteerida jäätmed kohapeal, valguslahendused on tänapäevaselt säästlikud, puisniidul jalutamiseks on tehtud rajad, majalähedane haljastus on ilma võõrliikideta, niitmine on mõõdukas ning reo- ja heitvetega tegutseb bakter. Ainuke ehk see, et jäätmete sorteerimine on pisut keerulisem kuna tõsi ta on, et osadel külalistel on sellega pisut rohkem väljakutseid. Vahel on väljakutse isegi täitsa suur. Kui pakendianumasse panna 3 viieliitrist tühja vesikanistrit ilma et neid kokku pressiks, siis jah, ega sinna muud ei mahu… Aga mis siin ikka, panen kindad kätte, asi tegemisse ja ongi valmis. Igatahes võimalused on loodud ja infokaantes ka lugu juures ja eks ma ikka räägin oma jutukest juurde ka. Võib-olla mõni külaline isegi õpib pisut midagi :).

Pikemalt polegi midagi paregu kirjutada, nautigem ilusat suve!

Meil on viimaks hooaeg algamas!

Kevadine tohuvabohu jätkus kuni juuni alguseni. Maikuust kadus kaks nädalat Kevadtormil viibides ja kui sealt tagasi sain, oligi topeltkiirus käes. Niiöelda harutasin lahti kogu külalistepoole ja panin uuesti kokku. Vanas aidas on asjad ja mööbel oma kohad muidugi ammu leidnud aga ka need tuleb kevadel korra ikka päikese kätte tõmmata, üle teha ja tagasi komplekteerida.

Igatahes nüüd on kõik valmis, vähemal sellised asjad mida saan ise mõjutada. Mida mõjutada ei saa, on loodus. Et kui 24.aprill oli veel lumi maas ja 24.mai oli 26 kraadi ja sadanud ei olnud juba 2 nädalat, siis võib arvata, et meil siin uus, mai teisel nädalal külvatud muru eriti ei kasva ja õilmitse. Ja mullatöid me ju pidime tegema, sellest polnud peale ehitust ja elektrimaakaablitega majandamist pääsu. Olin tänulik iga rohelise lible eest, mis pea väja pistis. Nüüd mainin, et muru meil ei voha, aga maltsasaak on väga hea… Kuna ma eriti sellega midagi teha ei saa, siis aitan külaliste mugavust kaasa terassile pandavate kaltsuvaipadega.

Ütleks nii, et praegu on enamasti selline hingamise ja omade tegemiste aeg – peale jaanipäeva algav majutusmäsu ei ole veel kohale jõudnud, külalisi on praegu pigem tilkudes ja nendega jõuab kõikidega tegeleda. Kanade ajutine suvekodu sai ka valmis. Väga kergelt see ei sündinud, kasutasime enamasti olemasolevat materjali ja kui ma oma õue peal varahommikul veel nugisega kohtusin, kes minu peale turtsus mis hirmus, siis klopsisin aga kanalale materjali juurde. Esimesel hommikul läksin hinge kinni pidades olukorda vaatama aga kõik olid kohal, elusad ja terved. Niiet, ehitis ei ole mingi iludus, aga kanadel on turvaline olla, päike ei paista peale, vihma ja tuule eest saab varjuda ja mina saan suvekogemuse kanadest. Eks siis sügisel lammutame, tasandame ja ehitame järgmiseks aastaks kapitaalsema ja tiba suurema. Rebased ja nugised ei kao siit kuhugile ja ka edaspidi mul on mets ümber, ehk oma loomad pean ära kaitsma ja mitte neid metsaelanikele kergeks söödaks pakkuma.

Kanadega on ka nii, et nendest esmasest kolmest kes siia suvitama kolisid, pidin tagasi koju viima ühe hallikirju. No kogu aeg oli üks riid ja pahandus ja lõpuks kaks pruuni istusid talle ikka nii pähe, et hoia ja keela. Kanade maailm on päris julm. Ei mingit diplomaatiat. Ja minu suvekanala on ikkagi nii tilluke, et peab pisut vaatama, kes kellega sobib.

Nüüd meil on siis Tripsu, Träpsu ja Kohuke. Kohuke on see hiliseim tulija, aga tema sobis Tripsule ja nii ta meile jäi. Ja veel niimoodi õnnelikult juhtus, et kõik on munejad kanad. Muidu nende linnukeste funktsioon on tegeleda toidujääkidega ja olla niisama silmarõõmuks. Munatoodang on tõeline boonus!

Sellised igapäevased tegemised. Omamoodi slow living, mis siis et vahel on pisut kiire. Ikka on aega vaadata, kuidas kapsas kasvab :).

Kevadine tohuvabohu

Teate seda lugu, et kui näed kevadel esimesena kollast liblikat, siis tuleb rahulik suvi, aga kui kirjut, siis kirju suvi. Noh, ühtegi kollast liblikat ma sel aastal näinud ei ole. Ja siis kui veel soe oli (äkki oli aprilli alguses millalgi mingi soem hetk), siis nägin hulgem kirjusid. Praegu on need ka kõik peitu pugenud – eile veel sadas lund ja kütma peab praegu igapäevaselt, sest muidu on lihtsalt ei saa.

Peab ütlema, et pisut liiga palju on praegu asju, mis on vaja valmis saada 1 kuu sees. Tööl Soomes on ka veel vaja käia, enne kui kogu suveks paikseks jään. Ja Kevadtormil on ka vaja käia, niiet maikuu on ka tihe ja väga palju peab kodust olema ära. Kotkal on uusehitus pooleli, Punane tuba pooleli, puud küll lõhutud aga hunnikute kaupa piki õue. Mõlema majapidamise kohta on mul kaustikus A4 nimekiri, mida aeg-ajalt loen ja vahel mõnele rivile ka kriipsu peale tõmban. Ja kirjutan kohe midagi uut, sest tööd lihtsalt ei lõpe otsa. Õnneks puukuur sai nüüd uue katuse ja ma sain eile alustada puude sissetoimetamisega. Raske on küll uskuda, et ma saan kogu selleaastase puumajanduse ära mahutatud – lihtsalt neid kogus ja kogus, kui algusest tegime ruumi uusehitusele, siis oli pisut tormi ja siis käis arborist ja siis oli vaja teeservast paar puud ära võtta, et nad isetegevuslikult ei langeks ebasobival ajal. Ütleme nii, et seda ei ole, et ma plaaniksin kuidagi puude langetamist kütteks. Ei plaani. Puukuure juurde ka ei taha plaanida. Ja järgmiseks aastaks tahaks puulõhkumismasina, äkki saaks natuke kergemini läbi.

Õnneks Saadumäe on enam-vähem korras ja väga ma sealse pärast ei muretse, kevadised suurkoristused tegin aprilli alguses, tormikahjustatud õunapuud on põletatud, õu enamvähem sile ja muru tõuseb. Esimesed külalised tulevadki juba maikuu esimestel päevadel, väike siluv koristus ja maja kütmine enne seda kuulub asja sisse. Lilli saab panna alles siis kui on soe, ehk kunagi tulevikus. Aga jah, Kotkaga läheb kiireks. Kuna kevad on olnud märg, me ei ole saanud kaablitöid teha, ehk siin on veel kaevamist sinna-tänna. Kotka saab endale ka elektriauto laadimispunkti, samasuguse kui Saadumäel on. Et kaableid nagu peab vedama jah.

Toon näite, mis on mahtunud tänasesse pühapäevasesse päeva: hommikul Kotka 2 ahju kütmine, kummuti kaane esimene värvikord, pikeerimistööd lilletaimedele elutoas kuna õues on taimedele absoluutselt liiga külm. Siis kummuti kaane teine värvikord. Siis tunnine uinak, et jaksaks õues eilse kukkunud puuriida üles tõsta – eile see tundus täiesti ilmvõimatu tegemisena aga täna see oli käkitegu (NB! UINAK AITAB ALATI). Kui on väsinud, on kõik hirmus keeruline. Ja lisaks sain sisse taritud veel hulga puid. Koertega sai 2 korda metsas käidud, langenud puutüvel istutud ja ka paar pilti tehtud. Koertega on selline lugu, et olenemata sellest et nad on õues vabakäigukoerad, nad ikkagi istuvad kusagil minu nina alla, niiet kui ma tahan, et nad jalutavad, siis ma pean ise ka jalutama… Siis pliidi alla tuli, kummuti kaane kinnitamine kummutile ja väikesed kirjutustööd netis ja ongi kell 22. Vot selline pühapäev. Mul on telekas ka, lapselaps vaatab sealt lastekaid kui siin käib, aga praegusel hetkem ma ei mäleta, millal seda lahti tehti viimane kord, pakun, et veebruaris :).

Ühtegi inimest ma täna näinud ei ole – eks ma suvel vaatan inimesi natuke rohkem :).

Töö jätkub homme. Ja nii on hea!

Kõik pildid alljärgnevas galeriis on tänasest päevast.

Talvine elu, väiksem ja vaiksem

Kotka õhtupimeduses

Talvega on nii, et see meeldib mulle. Noh, mulle meeldib ka sügis tegelikult. Aga talvega on nii, et külalisi ma ei võõrusta ja tegelikult teen päris palju linnatööd.

Et maal olemine on pigem hingetõmbamiseks ja teistmoodi olemiseks. Puhkusena see siiski kirja ei lähe, maal on omad tööd mis linnainimese meelest on ehk romantilised aga siin siiski pigem tarbetööd. Soe tuleb sisse halgukorvis ja igapäevaselt ahju küttes, halud puukuuri metsast, vahepeal on päris pikk protsess. Vahel mõtlen, et iga ahju minevat halgu on inimese käsi puudutanud vähemalt 3-4 korda. Raiudes, ladustades, virnast ärakandmisel, küttes. Et selline tõsine ”käsitööhalg”. Ütleme nii, et puulõhkumismasin on soovide nimekirjas.

Kotkal käib ka ehitustöö. Uue aiamaja karp on püsti. Sellest tuleb väliselt koopia vanast aidamajast, paari uuendusega. Kahetoaline, väikese ahjuga et mõnusat sooja sisse saada ka kevad- ja sügiskuudel. Ja miks mitte juulis kui on kolm päeva järjepannu sadanud… Ait ühele väiksemale seltskonnale. Üks tuba on magamistuba kahele aga laka peale tuleb paar magamisaset lisaks. Peamaja Peretoast saab külaliste ühine köök-puhketuba kus toimetada ja ka niisama aega veeta saab. Peenemalt öeldud ”common indoor resting area”. Et sellised muutused peaks kevadel Kotkal tehtud saama.

Sinna ta tuleb. Käsitööna seegi.

Aga Saadumäe uksed panin talveks hoopis kinni. Lume- ja tuuleolud on liiga ettearvamatud ja tuisu puhul ei ole vaja kui paar tundi ja tee ongi umbes. Et peaks nagu valvel olema kogu aeg. Nii labida kui traktoriga. Niikaua kuni (teisel maal) tööl käin, pole see võimalik. Kotka on nii metsa sees, et siin tuisuvaalu probleemi niimoodi ei teki.

Saadumäe sissesõidutee. Lund oli tulnud 24 jooksul maksimum 2 cm aga tuul tegi oma tõhusa töö!
Lumine Saadumäe

Suusatada seevastu saab küll. Sõidan raja sisse laiade metsasuuskadega ja kui seda paar korda ikka korralikult nendega läbi sõita, saabki juba pisut moekamate suuskadega rajale minna. Kiiret ei ole, keegi rada ei nõua, mine omas tempos (minu puhul aeglases :)). Indy on mu järel lipanud, seega käpajälgi rajal leidub ka aga selle üle ei pea ma mitte muretsema. Ja korra see koer saab ka pisut rohkem liikuda kui tavapärased jalutamised ja õues olemised!

Kui pisut pikemalt tulevikku mõelda, äkki oleks mõtet Saadumäe puisniidul talvel hoopis suusarajad sisse seada? Talved on küll ettearvamatud aga mõtelda ju võib.