Tere tulemast 2025 hooaeg!

Peale pikka külma kevadet on ta tulnud, tasapisi kerib hoogu ja sätib meie õuele – suvi siis!

Majutuse ja Saadumäe rendi kohta leiad infot omal leheküljel siin: Majutus / Accommodation

About accommodation possibilities  look here: Majutus / Accommodation

Aga siia panen hoopis paar kevadist pilti:

Nii see suvi mööda tormas. Olgugi, et külalised siin pidevalt õhkavad midagi ”aja peatumisest”, siis mina seda peatumist väga ei täheldanud, pigem oli probleem, et ei jõua ise oma töödele järgi ja on kogu aeg mingi 15 minutit millegagi hiljaks jäänud… Minu suvise hingamise ja aja peatamise koht oli Kadaka säär hommikuti kui koertega mere ääres käisime, juba enne kukke ja koitu. Vahel ka keset päeva rahunemisaja võtmiseks. Kuni septembri lõpuni paljajalu läbi metsa jalutades tundsin end vägagi elus olevat. Päeva parim tund!

Tänulik olen hooajale igatahes. Suve lõpul saime sissesõidutee parandatud ja ühe muu suuremat raha nõudva parandusprojekti tehtud. Juuni tiksus müügiliselt pisut kergemalt ja juuli-august oli see aeg, kus erilist hingetõmbamise aega polnud ja ega ma saarelt ära ka ei käinud kui kaks korda ja need olid pikalt ette planeeritud asjad. Juuli oli sise- ja Balti turismi põhihooaeg ja augustis jõudsid kohale külalised Kesk- ja Lõuna-Euroopast. Hispaaniast tulijatega oli juttu, et miks ja kuidas ja tõsi see on, et nad tulid oma kuuma ilma eest pakku. Talveriided olid neil igaks juhuks kaasas :). Augustis ma eesti keeles eriti rääkida ei saanudki. Külalisi oli Hispaaniast, Itaaliast, Prantsusmaalt, Serbiast, Hollandist, Belgiast, Inglismaalt ja muidugi lähedamatest riikidest ka. Esimest korda ka Hiinast. Siin oli juba pisut kultuurilist põrkumist ka, aga saime hakkama.

Nüüd, oktoobri lõpul, sulgen tasapisi mõlemat maja talveks. Saadumäed saab teoorias rentida ka talvel, aga see on pigem erijuhtum ja kindlasti vajab läbimõtlemist ja -rääkimist, eriti lumist südatalve mõeldes. Kui just päris ennast hangedega ei taha muust maailmast ära eraldada :). Aga Kotka on ainult minule talvepesa ja rahunemise koht linnatööst mis mul juba oktoobris jälle peale hakkas. Eraldumise koht.

Mina armastan aasta-aegu ja ei saa aru, miks inimesed taga nutavad suve kahte kuud, kui tegelikult on sul 12 võrratut kuud, kaasa arvatud november. Lõpuks ometi võib end rahumeeli diivaninurka kerida ja Netflixist Witcherit vaadata. Või kududa. Või mida iganes teha, milleks kevadel-suvel-sügisel aega ei ole, sest üks töö ajab teist taga.

Kodus on ikka väga hea olla!

Ja all pilte 25.10.2024, arvan, et selle sügise viimasest kullavärvi päevast.

Alguseks selline juuli alguse pilt veel niitmata looduslikust heinamaast kus õitsejana domineerib sigur (Cichorium intybus).

Aga nüüd nende rõõmusõnumite juurde!

Eile sain meili teada-andega, et Saadumäe sai atesteeritud Green Key ökosertifikaadiga. See käis päris kähku – audiitor käis Saadumäel 17.juunil ja lõpptulemus tuli eile, ehk protsess viis aega 2 nädalat.

Saadumäe saamine Green Key vääriliseks oli tegelikult päris lihtne. Teadsin ju juba eelmine aasta, et seda märgist soovin taotleda ka Saadumäele ja kuna Kotkal tegin protsessi läbi juba varem, siis väga suuri muresid ei olnud. Veesäästlikud on nii kõik kraanid, wc-potid kui ka dush, saunavesi soojeneb selle sama kuumusega mis kerisest tuleb, vihmavett kogutakse, külalisele on loodud võimalused sorteerida jäätmed kohapeal, valguslahendused on tänapäevaselt säästlikud, puisniidul jalutamiseks on tehtud rajad, majalähedane haljastus on ilma võõrliikideta, niitmine on mõõdukas ning reo- ja heitvetega tegutseb bakter. Ainuke ehk see, et jäätmete sorteerimine on pisut keerulisem kuna tõsi ta on, et osadel külalistel on sellega pisut rohkem väljakutseid. Vahel on väljakutse isegi täitsa suur. Kui pakendianumasse panna 3 viieliitrist tühja vesikanistrit ilma et neid kokku pressiks, siis jah, ega sinna muud ei mahu… Aga mis siin ikka, panen kindad kätte, asi tegemisse ja ongi valmis. Igatahes võimalused on loodud ja infokaantes ka lugu juures ja eks ma ikka räägin oma jutukest juurde ka. Võib-olla mõni külaline isegi õpib pisut midagi :).

Pikemalt polegi midagi paregu kirjutada, nautigem ilusat suve!

Kevadine tohuvabohu jätkus kuni juuni alguseni. Maikuust kadus kaks nädalat Kevadtormil viibides ja kui sealt tagasi sain, oligi topeltkiirus käes. Niiöelda harutasin lahti kogu külalistepoole ja panin uuesti kokku. Vanas aidas on asjad ja mööbel oma kohad muidugi ammu leidnud aga ka need tuleb kevadel korra ikka päikese kätte tõmmata, üle teha ja tagasi komplekteerida.

Igatahes nüüd on kõik valmis, vähemal sellised asjad mida saan ise mõjutada. Mida mõjutada ei saa, on loodus. Et kui 24.aprill oli veel lumi maas ja 24.mai oli 26 kraadi ja sadanud ei olnud juba 2 nädalat, siis võib arvata, et meil siin uus, mai teisel nädalal külvatud muru eriti ei kasva ja õilmitse. Ja mullatöid me ju pidime tegema, sellest polnud peale ehitust ja elektrimaakaablitega majandamist pääsu. Olin tänulik iga rohelise lible eest, mis pea väja pistis. Nüüd mainin, et muru meil ei voha, aga maltsasaak on väga hea… Kuna ma eriti sellega midagi teha ei saa, siis aitan külaliste mugavust kaasa terassile pandavate kaltsuvaipadega.

Ütleks nii, et praegu on enamasti selline hingamise ja omade tegemiste aeg – peale jaanipäeva algav majutusmäsu ei ole veel kohale jõudnud, külalisi on praegu pigem tilkudes ja nendega jõuab kõikidega tegeleda. Kanade ajutine suvekodu sai ka valmis. Väga kergelt see ei sündinud, kasutasime enamasti olemasolevat materjali ja kui ma oma õue peal varahommikul veel nugisega kohtusin, kes minu peale turtsus mis hirmus, siis klopsisin aga kanalale materjali juurde. Esimesel hommikul läksin hinge kinni pidades olukorda vaatama aga kõik olid kohal, elusad ja terved. Niiet, ehitis ei ole mingi iludus, aga kanadel on turvaline olla, päike ei paista peale, vihma ja tuule eest saab varjuda ja mina saan suvekogemuse kanadest. Eks siis sügisel lammutame, tasandame ja ehitame järgmiseks aastaks kapitaalsema ja tiba suurema. Rebased ja nugised ei kao siit kuhugile ja ka edaspidi mul on mets ümber, ehk oma loomad pean ära kaitsma ja mitte neid metsaelanikele kergeks söödaks pakkuma.

Kanadega on ka nii, et nendest esmasest kolmest kes siia suvitama kolisid, pidin tagasi koju viima ühe hallikirju. No kogu aeg oli üks riid ja pahandus ja lõpuks kaks pruuni istusid talle ikka nii pähe, et hoia ja keela. Kanade maailm on päris julm. Ei mingit diplomaatiat. Ja minu suvekanala on ikkagi nii tilluke, et peab pisut vaatama, kes kellega sobib.

Nüüd meil on siis Tripsu, Träpsu ja Kohuke. Kohuke on see hiliseim tulija, aga tema sobis Tripsule ja nii ta meile jäi. Ja veel niimoodi õnnelikult juhtus, et kõik on munejad kanad. Muidu nende linnukeste funktsioon on tegeleda toidujääkidega ja olla niisama silmarõõmuks. Munatoodang on tõeline boonus!

Sellised igapäevased tegemised. Omamoodi slow living, mis siis et vahel on pisut kiire. Ikka on aega vaadata, kuidas kapsas kasvab :).

Talvega on nii, et see meeldib mulle. Noh, mulle meeldib ka sügis tegelikult. Aga talvega on nii, et külalisi ma ei võõrusta ja tegelikult teen päris palju linnatööd.

Et maal olemine on pigem hingetõmbamiseks ja teistmoodi olemiseks. Puhkusena see siiski kirja ei lähe, maal on omad tööd mis linnainimese meelest on ehk romantilised aga siin siiski pigem tarbetööd. Soe tuleb sisse halgukorvis ja igapäevaselt ahju küttes, halud puukuuri metsast, vahepeal on päris pikk protsess. Vahel mõtlen, et iga ahju minevat halgu on inimese käsi puudutanud vähemalt 3-4 korda. Raiudes, ladustades, virnast ärakandmisel, küttes. Et selline tõsine ”käsitööhalg”. Ütleme nii, et puulõhkumismasin on soovide nimekirjas.

Kotkal käib ka ehitustöö. Uue aiamaja karp on püsti. Sellest tuleb väliselt koopia vanast aidamajast, paari uuendusega. Kahetoaline, väikese ahjuga et mõnusat sooja sisse saada ka kevad- ja sügiskuudel. Ja miks mitte juulis kui on kolm päeva järjepannu sadanud… Ait ühele väiksemale seltskonnale. Üks tuba on magamistuba kahele aga laka peale tuleb paar magamisaset lisaks. Peamaja Peretoast saab külaliste ühine köök-puhketuba kus toimetada ja ka niisama aega veeta saab. Peenemalt öeldud ”common indoor resting area”. Et sellised muutused peaks kevadel Kotkal tehtud saama.

Aga Saadumäe uksed panin talveks hoopis kinni. Lume- ja tuuleolud on liiga ettearvamatud ja tuisu puhul ei ole vaja kui paar tundi ja tee ongi umbes. Et peaks nagu valvel olema kogu aeg. Nii labida kui traktoriga. Niikaua kuni (teisel maal) tööl käin, pole see võimalik. Kotka on nii metsa sees, et siin tuisuvaalu probleemi niimoodi ei teki.

Suusatada seevastu saab küll. Sõidan raja sisse laiade metsasuuskadega ja kui seda paar korda ikka korralikult nendega läbi sõita, saabki juba pisut moekamate suuskadega rajale minna. Kiiret ei ole, keegi rada ei nõua, mine omas tempos (minu puhul aeglases :)). Indy on mu järel lipanud, seega käpajälgi rajal leidub ka aga selle üle ei pea ma mitte muretsema. Ja korra see koer saab ka pisut rohkem liikuda kui tavapärased jalutamised ja õues olemised!

Kui pisut pikemalt tulevikku mõelda, äkki oleks mõtet Saadumäe puisniidul talvel hoopis suusarajad sisse seada? Talved on küll ettearvamatud aga mõtelda ju võib.

Need rohelised asjad on nii meelel kui keelel.

Alustame ühest pildist.

See on õhufoto ja see on mets. Auguke selles ongi Kotka talu. No muidugi päris lõputus laanes ma ikka ei ela. Heinapõld on ka ülesvõttel näha. Aga täiesti piisavalt on puid. Ja ruumi ja rahu. Kotkal on metsa ca 5 hektarit ja see kõik on enam-vähem nii nagu mets ise ennast kujundab. Lähedamalt langenuid puid saab tehtud küttepuudeks aga muidu toimetab loodus ise. Iga asi saab miskil hetkel vanaks ja nii ka puud surevad. Uued kasvavad. Putukad toimetavad jne. Seega, mina ei tegele ”metsa korrastamisega” ja ausalt öelda, pigem arvan et inimene ei peaks nii palju kõiki asju ”korrastama”. Mets ei ole park.

Selge on see, et selline minimõõdus turismindusega tegelev metsatalu võiks olla ka pisut rohkem ökom igas plaanis ja nii ma 2023 suve hakul hakkasin taotlema GREEN KEY ökosertifikaati.

Ja septembriks ta mul käes oligi.

Käis audiitor ja puha. Käe kui südamele panen, siis lihtne oli. Mulle. Natuke pidi asju üle vaatama ja pisut mõtestatumalt ostma puhastusvahendeid ja tarvikuid aga muidu oli lihtne. Sest ma ei pea ju hakkama seda ”ökovärki” personalile ”müüma”, vaid ise teen, otsustan ja teostan. Oma südametunnistuse ja põhimõtete järgi. Seletan ka kliendile suisa kättpidi miks ja kuidas. Et vesi on kaevust ja biokäimla õues on hea valik. Ja et ühekordset meil ei kasutata. Ja et kompost kasutatakse siinsamas. Ja et korralik toidujääde sobib naabri kanadele. Ja mis anumasse miskit sorditakse. 80 % saab kõigest väga hästi aru ja tahab asju teha, anna ainult võimalus kätte. Sakslased tahavad ka klaasi eraldi korjata, juba värvide järgi. Ma tahaks ka, aga keegi ei vii mul neid nii ära, kahjuks. Aga paari korral on ka kulme kergitatud et ”mismoodi prügi sorteerima…”. Ja antud tagasiside Bookingus et ”tundus ületähtsustatult”. No ei olnud, sest info sel puhul kohale ei jõudnud – karbid, paberid ja muu oli sõbralikus segaduses olmes. Ja kõik need viis kogumisanumat on mul ju kõrvuti. Et tegelikult on küsimus vaid paarist randmeliigutusest. Ja tahtmisest.

Noh, niikuinii ma vaatan olme alati üle. Ja vajadusel eraldan mis vaja. Kogemus ütleb et kindlalt suletud kilekotike võib olla päris (toidu)pomm muude sugemetega. Et kindad kätte ja asja saab kombe. Mitte et ma samal ajal rõõmust hõiskaksin aga teen ära.

Peab mainima, et suurem jagu minu külalisi on küll äärmiselt tublid. Aidatubade segaolme kastid on tihtipeale täiesti puutumatud, sest inimesed on nii ettevõtlikud et toovad hea meelega asjad peamajja sortimiskastidesse.

Aga ma ei usu, et suurema hotelli toateenijad on väga motiveeritud tubade prügikaste sorteerima.

Prügimajandus on muidu ka mul ikka tähtis teema. Sortimisega on Kotkal tegeletud enne kui asjad kohustulikuks tulid. Viisin ise ära kui poes käisin. Aga jah, mitmeid kordi tõin pakendikoti tagasi. Sest ei mahu ja on laga. Sel aastal korraldasin asja edasi nii, et mul on ka oma pakendikast ja lisaks paber/papp. Mahub, laga ei ole ja olgugi et maksan, ma ei pea teenust kalliks võrreldes sellega mida saan. Pakendikasti pidigi suurendama, 240 jäi väikeseks suvel ja nüüd on 770. Tühjendus suvisel hooajal korra kuus ja talvel kord kolmes. Hea meelega võtaks juurde ka klaasi  (koht ja kastki on olemas) aga AS Keskonnateenused ei paku võimalust. Kahjuks. Veel.

Saadumäe maja sortimisanumad on majas sees ja ausalt öelda, jätsin kõrvale algse mõtte panna maja juurde 240 l kollase ja 140 l olmekasti. Sest sinna on liiga lihtne lihtsalt asju sisse pilduda. Mis silmist see meelest, nii ta ju käib. Et praegu siis lähen majasisese sortimisega ja vaatan, kuidas seda nii korraldada et külaline oleks teavitatud, tal oleks suht mugav ja mina saaksin ka asjaga hakkama :). Ja et ringmajandus töötaks.

Ma võiksin jäärmeteemal jahvatada pikalt. Kuigi kõige alus on hoopis asjade mittehankimine jne. Et nagu moto ”Ära osta seda mida sa vajad, vaid milleta sa hakkama ei saa” oleks üks väga hea juhtnöör. Igalühel hea meeles pidada.

Ma arvan et ma jätkan mu rohelistel teemadel ka teine kord. Sest tegelikult need on ehk asjad, mis mind enim puudutavad.

Lilledega mul on kordades paremad suhted kui toidutaimedega. Ja väga kapriiseid lilli ma ei vali ka. Pottides on peiulille ja raudnõgest ja pelargoonium on ka väga tore.  Aastaid ma lillepeenraid ei hooldanud, oli üks isetekkeline maja ees vanast ajast kus ema elulõng ikka õilmitses ja paar pojengi ka vanast ajast. Ja seebilille. No seebilill on küll üks supertaim. Mitte et ma teda väga armastaks aga päris välja ma teda ka ei katku, piiran küll pidevalt. Sest kui teda mitte piirata, ta tuleb põrandaliistu vahelt tuppa ka. Kogemus sellest on täitsa olemas. Aga kasvab seal kus vett ei ole ja päike lõõskab. Kus miski muu enam ei kasva.

See oligi mu ainus peenar. Mul ju kaks koera ka ja ausalt öelda, ma ei näe isegi vaimusilmas õuealal kohta kus mingit lillepeenart pidada – mul ju need lilleniidulapikesed ja seal metsikut ilu kevadest kuni augusti lõpuni. Koos kõiksuguste putukate ja muu elavaga.

Aga paar aastat tagasi hakkasin ise katsetama, kevadel ettekasvatama ja muud sellist asja. Mitte et väga hästi välja tuleb, aga põnev on. Et missugune peiulill lõpuks välja tuleb, eelmine aasta olid suisa kahemeetrised. Tuul muudkui lükkas ümber ja mina jälle tõstsin püsti. Tegevust jätkus.

Nende minitaimedega reisin ka Soome vahet, kuhu sa nad ikka jätad? Kotka maja pole väga hea koht kus taimi ette kasvatada, vana talutare koos laia katusega ja metsa sees ka, ega siin valgust väga ülearu pole.

Suht pikka aega planeerisin ka maja otsa ka püsikupeenart, ikka selliste vanemate talulilledega. Eelmisel aastal ei jõudnudki, aga täna tegin ära. Teisiti ei saanud ka – seemnest kasvatatud tokkroosi ja talinelgi taimed ootasid oma lõpliku asukohta peenramaal,  rõngaslillele oli vaja uut kohta ja kolm uut floksi oli ka Naabriaiast Kuressaares näppu sattunud. Ja kuna vihma ei sadanud ja kaevata sai ja Saadumäe jämekillustik sai päeval üle ootuste kiirelt aukudesse laotatud, siis voilá oligi õhtul kolm tundi ja valmis tuli. Minu lillepeenrad ei ole kuigi perfektsed, aga mulle sobib ka nii. Kui enam ei jaksa, lasen seebilillel jälle vohada ja on ka hästi!

September on käes ja pargiroos Hansaland teeb jälle uusi õiepungi, sel aastal kolmandat korda.

Pilti ikka ka!

Jah, nii on. Viimased pingutused ja nö. esmane valmidus on täiesti käega katsutav. Haljastusega on sel aastal nii ja naa, eile rehitsesin viimased muruseemned mulda ja kindlasti läheb sellega ikka paar aastat aega, enne kui õueala päris selline on kui ma tahaks. Kiviaedadega tuleb tegeleda päris tugevalt aga õnneks kivid ei liigu, nii et see töö eest ära ei jookse.

Igatahes olen seal muruniidukiga juba välialadel ringi tiirutanud, paar tormikahjustatud õunapuud oleme ka pidanud maha võtma ja paar auku ootavad uusi puid. Tuuline koht, väga suuri puutaimi ei saa panna, peab neil harjuda laskma ja tasapisi kasvada lasta. Sees jagub tegemist veel mõneks ajaks aga see on koera sabast üle saamisega, mitte enam koeraga.

Pooleteise nädala pärast meil on väike soolaleivapidu kogukonnale. Eks ikka pakub huvi, missuguseks maja on seest saanud. Muutused on ju ikka suured.

Aga Kotkal hakkan külalistega joont alla tõmbama. Sügis on käes ja juhuslikumat külalist siiakanti niiväga enam ei satu. Septembri esimese nädalavahetuse lõppedes sulgen uksed külalistele. Siin peaks ka üks ehitusprojekt peale hakkama mis kevadeks valmis saab ja kasutusele tuleb, eks ma siis valgustan kui asjaks läheb.

Aga seniks nägemist!